Sellele, et ühelt sugurakudoonorilt saadavate laste arv peaks Eesti-suuruses riigis piiratud olema, mõeldi juba esialgse „Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse“ väljatöötamisel 1997. aastal, mil kehtestati nn kuue lapse piirang: ühe doonori rakkudega võib Eestis saada kuni kuus last. Erandiks on olukorrad, kus viljatusravi saaja soovib sama doonormaterjaliga veel lapsi – siis võib tekkida olukord, kus ühe doonori materjaliga saadakse Eestis üle kuue lapse.
Toome näite. Toomas soovib olla sugurakudoonor kliinikus X. Mõned aastad hiljem kolib Toomas teise linna ning soovib taas olla sugurakudoonor, kuid seekord kliinikus Y. Doonoriks ei võeta igat inimest. Enne, kui doonor saab annetada, hinnatakse tema sobivust – tehakse mitmeid analüüse ning doonoril tuleb vastata põhjalikule küsimustikule. Ühtlasi küsitakse, kas inimene on olnud doonor mõnes teises kliinikus. Toomas mõistab, et doonori laste arvu jälgimine on oluline ning vastab ausalt, et on doonor olnud ka kliinikus X. Kuid mitte kõik inimesed ei pruugi vastata ausalt.
Praegu ei ole võimalik kliinikutel iseseisvalt kontrollida, kas doonor on annetanud mõnes teises kliinikus ja seetõttu usaldatakse doonori vastust. Uus viljatusravi andmebaas võimaldab igal kliinikul kontrollida, kas inimene on juba sugurakudoonor olnud ja kui palju lapsi on tema annetatud sugurakkudega Eestis saadud.
Sisuliselt vähendatakse doonorite laste arvu piiramisega võimalust, et ühe doonori lapsed (st poolõde ja poolvend) kunagi seksuaalvahekorda astuvad või abielluvad ja omakorda lapsi saavad.
Praegu peab iga viljatusravi kliinik oma doonorite ja nende abil sündinud laste üle arvestust iseseisvalt. Omavahel vahetatakse ka infot, kuid kohustust seda teha ei ole ning küsimusi võib tekkida andmekaitse seisukohalt. Ravimiamet kontrollib kaheaastase intervalliga kõiki kuut kliinikut, kes Eestis sugurakke ning embrüoid hangivad ja käitlevad. Inspektsioonides kontrollime pisteliselt ka doonorilt saadud laste arvu jälgimist. Plaanide järgi hakkab uus süsteem arvet pidama nii Eesti kui ka siin kasutatavate välismaiste doonorite sugurakkude üle.
Erinevate riikide järelevalveasustuste omavaheline suhtlus toimub edaspidi tõenäoliselt seni kasutatud rahvusvaheliste infosüsteemide vahendusel. Üle-euroopalist sugurakudoonorite andmebaasi praegu olemas ei ole.
Eesti viljatusravi infosüsteemi loomise esimese sammuna on vaja teha muutused kehtivas õigusruumis ning selleks on Sotsiaalministeerium esitanud „Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu, mille leiab ka eelnõude infosüsteemist.
Sotsiaalministeeriumi uudis viljatusravi infosüsteemi kohta on leitav siit.
Loomise kuupäev: 05.03.2026
