Bioloogiliste preparaatide kõrvaltoimed ja kõrvalekalded

Rakkude, kudede ja elundite hankimise ja käitlemise raskete kõrvaltoimete ja kõrvalekallete teatisi laekus 2025. aastal kokku viisteist.

Ühel korral teatati rahvusvahelise teavitussüsteemi kaudu seemnerakudoonorist, kellel tuvastati väiksemahuline geneetilise materjali kadu (mikrodeletsioon), mida seostatakse neuroloogiliste arenguhäirete ja psühhiaatriliste häirete tekkega ning võimalike näokuju muutuste ning kaasasündinud südame defektidega. Eestis on selle doonori materjali kasutatud kahel korral. Ühel korral tekkis rasedus, mis katkes varajases staadiumis ja teisel korral rasedust ei tekkinud. Nimetatud seemnerakudoonori materjali kasutamine on püsivalt blokeeritud.

Ühel korral teatati rahvusvahelise teavitussüsteemi kaudu seemnerakudoonorist, kelle materjaliga saadud kahel poisslapsel tuvastati hüpospaadia, ehk olukord, kus kusiti sein teatud osas puudub ja kusiti avaneb peenisel allpool tavalist kohta. Hüpospaadia juhtumid ei olnud Eestist, kuid Eestis on selle doonori materjali abil sündinud üks poisslaps, kellel ei esine hüpospaadiat. Hüpospaadial otsest seost doonoriga ei leitud - doonoril endal ei ole hüpospaadiat ja puuduvad andmed selle esinemise kohta doonori perekonnas. Seetõttu on inimestel, kellel juba antud doonoriga laps on saadud, vastavalt informeeritud otsusele võimalik jätkata selle doonori materjali kasutamist.

Ühel korral teatati rahvusvahelise teavitussüsteemi kaudu seemnerakudoonorist, kelle materjaliga saadud kahel lapsel tuvastati Marfani sündroom. Tegemist on päriliku haigusega, mis mõjutab sidekoe arengut ja võib põhjustada erinevate elundite ja kudede probleeme (nt süda, silmad, veresooned ja luud), mis võivad varieeruda kergetest kuni rasketeni. Doonoril tuvastati geneetiliste uuringute käigus ka geenimuutus, mis võib osadel järglastel Marfani sündroomi põhjustada. Lastel tuvastatud Marfani sündroomi juhtumid ei olnud Eestist, kuid Eestis on antud doonori materjali abil saadud üks laps, kellel ei esine Marfani sündroomile viitavaid sümptome ja kellel geneetiku hinnangul ei ole Marfani sündroomi kujunemine tõenäoline. Arvestades, et selle lapse vanematel on veel kõnealuse doonori materjali abil saadud embrüoid külmas, on neile pärast riskihindamist ning nõustamist jäetud võimalus embrüote edaspidiseks kasutamiseks. Uute patsientide jaoks on selle seemnerakudoonori materjali kasutamine püsivalt blokeeritud.

Kolmel korral teatati rahvusvahelise teavitussüsteemi kaudu seemnerakudoonoritest, kelle materjaliga saadud lastel tuvastati kaasasündinud neerupealise hüperplaasia, mis võib põhjustada häireid neerupealise hormoonide tootmises ning mõjutada nende hormoonide poolt kontrollitud funktsioonides, nagu näiteks mineraalainete ainevahetuses, suguelundite arengus või viljakuses. Ühel juhul oli lapsel tuvastatud haigus  seostatav doonoril leitud mutatsiooniga. Selle doonoriga ei ole Eestis ühtegi last sündinud, kuid külmutatud oli üks embrüo, mille kasutamise üle otsustatakse pärast täiendavat konsultatsiooni geneetikuga. Teisel juhul oli Eestis doonori materjaliga sündinud üks laps, kuid kuna tema emal haigust põhjustavat retsessiivset geenimutatsiooni ei leitud ning ei olnud ka viiteid terviseprobleemidele, ei peetud lapse täiendavat uurimist vajalikuks ning sellele patsiendile ei ole välistatud ka selle doonori abil saadud embrüote edaspidine kasutamine. Uute patsientide jaoks on nende kahe seemnerakudoonori materjali kasutamine püsivalt blokeeritud. Kolmandal juhul doonormaterjali abil saadud rasedus peetus, kuid patsiendil oli hoiul ka teisi embrüoid ning patsient on suunatud geneetiku konsultatsioonile.

Ühel korral teatati Ravimiametile seemnerakudoonorist, kelle materjaliga teises riigis saadud lapsel tuvastati keskmise ahelaga atsüül-CoA dehüdrogenaasi (MCAD) puudulikkus. Tegemist on päriliku haigusega, mis võib põhjustada madalat veresuhkru taset, loidust ja oksendamist. Eestis ei ole selle doonori materjaliga lapsi saadud ja tänaseks ei ole selle doonori materjali enam ka Eesti kliinikutes. Uute patsientide jaoks on selle seemnerakudoonori materjali kasutamine püsivalt blokeeritud.

Ühel korral teavitati Ravimiametit munarakudoonorist, kelle materjaliga saadud lootel tuvastati arenguhäire (kaasasündinud kõrge hingamisteede obstruktsiooni sündroom (inglisk - Congenital High Airway Obstruction Syndrome (CHAOS)), mistõttu rasedus katkestati. Doonoril nimetatud sündroomiga seostatavaid geenimutatsioone ei leitud. Sama doonori materjali abil saadud teisel lapsel tuvastati tuberoosne skleroos, mis oli seostatav nii lapsel kui doonoril leitud mutatsiooniga. Tegemist on haigusega, mis põhjustab erinevate koevohandite teket, mis on üldiselt healoomulised. Nimetatud doonori materjali kasutamine on edaspidi püsivalt blokeeritud, kuid doonorile ja sündinud lastele soovitati geneetilist nõustamist ning nimetatud doonori abil juba saadud embrüote edaspidise kasutamise üle otsustatakse embrüote geneetiliste uuringute tulemuste alusel.

Ühel korral teatati rahvusvahelise teavitussüsteemi kaudu seemnerakudoonorist, kelle geneetiline analüüs näitas, et tema järglastel võib suurema tõenäosusega tekkida spinaalne lihasatroofia (doonor ise oli terve). Spinaalsel lihasatroofial on erinevad raskusastmed, kuid üldiselt põhjustab see lihaste nõrkust ning haaratud võivad olla ka hingamislihased. Eestis on selle doonori abil sündinud kaks last, kelle vanemaid on informeeritud ning suunatud geneetiku vastuvõtule. Nimetatud seemnerakudoonori materjali kasutamine on edaspidi püsivalt blokeeritud.

Ühel korral teavitati Ravimiametit seemnerakudoonorist, kelle geneetiline analüüs näitas, et tal võib olla CHEK2 geeni mutatsioon, mis võib eelkõige naissoost järglastel suurendada rinnavähi tekkevõimalust. Nimetatud doonori abil ei ole Eestis lapsi saadud, kuid külmutatud on mõned embrüod, mille edaspidise kasutamise üle otsustatakse pärast geneetiku konsultatsiooni. Nimetatud seemnerakudoonori materjali kasutamine on edaspidi püsivalt blokeeritud.

Kahel korral oli tegemist kunstliku viljastamise ning munarakkude hankimise protseduuride käigus tekkinud munasarjade hüperstimulatsiooniga, millest ühel juhul kaasnes vedeliku kogunemine kõhuõõnde ning neerufunktsiooni häire. Mõlemad patsiendid paranesid täielikult pärast haiglaravi.

Ühel juhul teavitati Ravimiametit pärast munarakkude hankimist tekkinud munasarjapõletikust, mis taandus antibiootikumraviga.

Ühel juhul teavitati Ravimiametit pärast munarakkude hankimist tekkinud munasarja veritsusest. Patsient vajas haiglaravi ja paranes pärast seda täielikult.

Ühel juhul teatati, et doonorelundi jõudmine Eestisse hilines logistiliste probleemide tõttu, kuid elundile ja patsiendile sellest täiendavaid probleeme ei tekkinud.

Verekäitlejad saatsid Ravimiametile 2025. aastal 89 ohtliku kõrvalekalde ning neli raske kõrvaltoime teatist.

Kümnel juhul teavitati trombotsüütide kontsentraadi mikrobioloogiliste uuringute positiivsest tulemusest. Mikrobioloogiliste uuringute tulemused olid verekomponentide väljastamise hetkel negatiivsed ja patsientidel need juhtumid kõrvaltoimet ei põhjustanud.

Kolmkümmend ohujuhtumit oli seotud korduvdoonorite positiivse või määramatu vereanalüüsi tulemusega nakkustekitaja markerite suhtes ((10 juhtumit) süüfilise tekitaja Treponema pallidum, (7 juhtumit) B- või (12 juhtumit) C-hepatiidi  viirus või (1 juhtum) HIV). Nakkustekitajate suhtes positiivseks või määramatuks osutunud verekomponendid hävitati ja neid ülekandeks ei kasutatud. Vajadusel kontrollisid käitlejad üle ka nende doonorite kuni viimase viie aasta vereloovutused, testides säilitusproove. Neljal juhul osutus doonori eelmise loovutuse säilitusproov mõne B-hepatiidi markeri suhtes positiivseks (kahel juhul viitasid markerid vaktsineerimisest ja kahel juhul põdemisest tingitud immuunsusele, mis ei kujutanud nakkusohtu). Ühtegi haiguse ülekandumise juhtu ei tuvastatud.

Kolm doonorit olid käinud malaaria leviku piirkonnas, kellest kahel oli viimasel korral kogutud veres haigustekitaja vastane antikeha veres leitav (viimati kogutud doosid hävitati), ning kõikidel juhtudel oli eelmise vereloovutuse arhiivproovis antikeha test negatiivne.

Kahel juhul leiti korduvdoonori verest erütrotsütaarsed antikehad, mis võivad retsipiendil hemolüüsi põhjustada. Eelmise vereloovutuse säilitusproovist uuesti kontrollimisel erütrotsütaarseid antikehi ei tuvastatud. Viimati kogutud veri hävitati.

Kaks doonorit teavitas verekeskust, et neil tuvastati borrelioos. Ühel juhul viimati kogutud veri aegus ning ei kantud patsientidele üle. Teisel juhul testiti vereloovutuse säilitusproov üle ning see osutus haigustekitaja suhtes negatiivseks.

Ühel juhul teavitas doonor kasvaja diagnoosist kaks kuud pärast viimast vereloovutust. Viimati kogutud verekomponent aegus ning seda ülekandeks ei kasutatud ning eelviimane loovutus toimus 20 kuud tagasi. Doonoril on edaspidi vere loovutamine alaliselt keelatud.

Ühel juhul teavitas haigla, et patsiendil kujunesid antikehad ülekantud erütrotsüütide pinnal olevate antigeenide vastu, mis võis põhjustas kahe nädala jooksul ülekantud vererakkude hemolüüsi ning vereülekannet oli vaja korrata. Antikehade moodustamine ei olnud seotud verekomponendi kvaliteediga, tegemist oli vältimatu vereülekande reaktsiooniga. Edaspidi kantakse sellele patsiendile üle ilma selle antigeenita doonori verd.

Kolmel juhul teavitati vereülekandest põhjustatud tsirkulatoorse ülekoormuse (inglisk Transfusion-Associated Circulatory Overload, TACO) kahtlusest.

Esimesel juhul põhjustas vereülekanne kaasuva südamepuudulikkusega ja eelnevast ravist tingitud vedeliku ülekoormusega patsiendile vereülekandest põhjustatud tsirkulatoorse ülekoormuse (inglisk Transfusion-Associated Circulatory Overload (TACO)). Reaktsiooni ravi käigus viidi patsient kunstlikku koomasse, kust ta enam ei ärganud. Patsient suri 5 päeva pärast vereülekannet. Surma põhjustas põhihaiguse tagajärjel kujunenud koekahjustuse, eelneva infusioonravi ning vereülekande koostoime. Juhtum on registreeritud Terviseameti patsiendiohutuse andmekogus POHAK.

Teisel juhul ei kinnitanud juhtumi põhjalik analüüs ei TACO reaktsiooni ning sümptomid ei sobitunud ka vereülekandega seotud ägeda kopsukahjustuse (inglisk - Transfusion Related Acute Lung Injury (TRALI)) puhul täheldatavatega. Juhtumi kokkuvõttes ei olnud võimalik eristada kas sümptomid olid põhjustatud vereülekandest tingitud düspnoe reaktsiooni (inglisk - Transfusion-associated Dyspnoea (TAD)) või atüüpilise kopsupõletiku tõttu. Retsipient taastus. Doonorid, kellelt koguti juhtumiga seotud verekomponendid on edaspidi lubatud verd loovutama.

Kolmandal juhul kanti raskelt aneemilisele patsiendile kaks doosi erütrotsüütide suspensiooni ning kaheksa tunni pärast veel kaks doosi. Kolm tundi pärast viimast ülekannet tekkis järsult kõrge palavik ning hingamispuudulikkus, mis lahenes diureetikumidega. Esmane teavitus viitab tsirkulatoorsele ülekoormusele (TACO), juhtumi põhjalik analüüs on alles pooleli.

Neljakümne ühel korral teavitati doonorireaktsioonidest. Reaktsioonid olid seotud pearingluse ja teadvusekaotusega. Kolmel juhul doonor minestades kukkus ning vigastas kukkudes pead, mis vajas EMO-s õmblemist. Kõik doonorid said vajalikku abi ning taastusid enamasti järgmiseks päevaks.